Selle maali lõpetas ukraina kunstnik K. Lysovenko päev enne sõja algust. See on kui keskmine näpp Putinile. Aga kuraatori meelest näpp «ootusele, et vanemad võiksid lapsi saada selleks, et neid suurte ja üllaste ideede nimel ohverdada» – kuradile see Ukraina vabadus (link all)
Uus marseljees: Deux Passions – La fanfare, la révolution, meenutab mulle kangesti laulu Singin in the rain filmist A Glockwork Orange
https://t.co/lwKe1qoWed
https://t.co/jIrU1u5Q3l
@martinsepp Vaatasin. Sain aru, et Sa otsustad selle järgi, mida need mehed räägivad, st nende praalimise põhjal. Aga kes muusikat on teinud, teab, et tuntud kolmeduuri loo jaoks polegi mingit nooti profile vaja.
Kui ma poleks vana/endine puhkpillimängija, siis ma seda ei jagaks. Aga mida enam areneb tehnoloogia, seda haruldasemaks jääb ehe inimlik meisterlikkus. Aga kui see mõnikord tehislikule ära teeb (noh, väikeste inimlike vigadega), siis on äge tunne.
Kui valimisandmed ei toetaks ta sõnumit, võiks arvata et praalib. Aga tal võib olla õigus, et «we've got the idealism, we've got the vision, we will defeat the left, if the establishment gets out of the way, otherwise we'll sink the whole fucking thing»
Eilne polnud lihtsalt sinine laine. See raputas segi niigi hapra parteiülese toetuse Iisraelile. Noored konservatiivid (Kirki järgijad) andsid Iraani sõja pärast hääle demokraatidele, kus kandideerivad muslimid ja on massiliselt palestiina toetajaid https://t.co/iLVPCbnDKu
Viimasel ajal on vabadust hakatud sedavõrd üle tähtsustama, et peresidemeid peetakse a priori ahistamiseks. Löögi alla on sattunud eriti need vanemad, kes püüavad lapsi kasvatada ja piire seada, igale viimasele kui tahtmisele järele andmata (link lõimes).
Islamo-vasaklus ja liberaalne demokraatia on sama ussi kaks otsa, sest põhinevad samadel ideaalidel. Ja see uss on hakanud iseennast oma liberaalsest sabast õgima. Paraku on saba täiesti võimetu vastu hakkama (link lõimes).
@ohtlik_lind Bidirectional and Unidirectional Intimate Partner Violence: A Comprehensive Review
ResearchGate variant on vabalt kättesaadav, kliki sellel https://t.co/EfM8wFlhVe
Naised võivad olla küll meestest füüsiliselt nõrgemad, kuid isiksustena on nad võrdsed. Ja naisvägivallatsejaid on paarisuhetes rohkem kui meesvägivallatsejaid. Naisvägivallatsejate tekitatud kahju on teistsugune, kuid partnerile mitte vähem laastav (link lõimes):
@ohtlik_lind Mehed sooritavad rohkem füüsilist ja seksuaalset vägivalda, naised vaimset. Naiste füüsilist vägivalda tajutakse kergemalt kui meeste füüsilist vägivalda, samas naiste vaimset vägivalda tajutakse rängemana kui meeste vaimset vägivalda.
Paarisuhteterror on vägivallatüüp, milles üks partneritest püüab või on saavutanud teise elu üle võimalikult suure kontrolli – seda, kuidas ta oma elu elab, kellega suhtleb, mida asjadest arvab jne. Selle saavutamiseks kasutab terroriseeriv pool vaimset ja füüsilist vägivalda, ta võib manipuleerida lastega või piirata partneri ressursse ning kasutada seksi kontrolli ja allutamise vahendina.
Situatsiooniline paarisuhtevägivald erineb eelnevast selle poolest, et tekib mingite eluliste vahejuhtumite või lahkarvamuste tulemusel. See on emotsionaalne vägivald, milles üks partneritest ei püüa teise üle saavutada kontrolli kõiges, vaid ainult mingis üksikus parasjagu tüli tekitanud küsimuses. Situatsiooniline paarisuhtevägivald on kõige laiemalt levinud paarisuhtevägivalla tüüp ning seda kogevad mehed ja naised võrdselt. Põhjused tülitsemiseks on väga laialdased, alates laste kasvatamisest kuni perekonna raha kulutamiseni.
Vägivaldne vastuhakk on selline lähisuhtevägivalla tüüp, milles paarisuhteterrori all kannataja hakkab vastu enesekaitseks, selleks, et terrorist pääseda või kättemaksuks. Vägivaldne vastuhakk võib teistest tüüpidest sagedamini lõppeda tõsise vigastuse või surma põhjustamisega. See perevägivalla tüüp on omane just naistele oma vägivaldsete meeste vastu, samas paarisuhteterrori all kannatavad mehed üldiselt naisele vägivaldselt vastu ei hakka.
Vastastikune vägivaldne kontroll on paaridünaamika, kus mõlemad osapooled püüavad teineteist kontrollida, kogu nende suhe on üks lakkamatu võitlus teise poole allutamise nimel. Selle tüübi tuntuima näite pakub Edward Albee draama «Kes kardab Virginia Woolfi?», mis karmi otsekohesusega kujutab keskealist paari George’i ja Marthat, kes alandavad teineteist lausa sadistlikul viisil, ei saa aga siiski teineteiseta hakkama. Päriselus on tegu suhteliselt haruldase suhtetüübiga.
Praegune suhtevägivalla stereotüüp on tegelikkusega nihkes ja see nihe iseenesest kaldub suhtevägivalda juurde tekitama. Kui tahame probleemi lahendada, peame ausalt ümber hindama stereotüübi (link lõimes):
@ohtlik_lind Tuhvlialused ei löö vastu. Nad ei lähe ära samal põhjusel miks paljud väärkoheldud naised ära ei lähe - armastavad. Ära minnes oleks ta ilma naisest, lastest, maksaks alimente ja ühiskonna silmis oleks kõige tipuks ka rongaisa.