Kujuta ette: sa oled haiglas, sa ei saa hingata, sa pole oma lähedasi nädalaid näinud, suremine ei tundu enam nagu halb idee, sa kõnnid akna juurde.. ja sa näed seda.
tahaks edasi kerida aega kuskil 7-10 aastat, kus ma istun õhtuti oma tütrega diivanil ja punun talle patse, samal ajal kui ta pleedi sees sossus raamatut loeb või värviraamatut värvib ja kakaod või teed joob... no oleks ju nii vahva!!!!
üks kõige ärritavamaid asju, mida keegi teha saab, on see, kui sa räägid neile huviga millestki, mis on sinu jaoks oluline ja nad kas isegi ei kuula või muudavad nii kiiresti teemat, nagu neid isegi ei huvitaks, millest sa räägid
Ma olen ikka veel katki ja ma purunen iga kord veel rohkem, kui keegi küsib või sellel teemal räägib. Ma nutan end õhtuti magama ja ärkan tüdinuna. Kes ma olen, ma ei tunne end ära?!? Ma tahan, et see pettumus minus lõppeks!
kas teil ka nii, et üks nädal on 0 plaani ja kohustust ja keegi midagi teha ei taha ja siis järgmine nädal jooksed ühest kohast teise ja samal ajal terve tallinn peab ühel kuupäeval sünnipäevi?